Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Rehielamu - eestlaste traditsiooniline kodu
Tuhatkond aastat tagasi hakkasid eestlased ehitama maju, milliseid ei leia maailmast peaaegu kusagilt mujalt. Rehemaja koosnes algul vaid kahest ruumist, nii et pere elas loomadega pead-jalad koos.
Eesti talurahva seas hakkasid alates 1730. aastatest liikuma vennastekoguduse ehk hernhuutluse misjonärid. Peavarju leidsid nad selle usuliikumise suhtes sõbralike mõisnike ja pastorite juurest, aga mõnikord tuli ööbida ka talurahva katuse all.
Koos talude päriseksostmisega paraneb maarahva iseteadvus ja jõukamad peremehed otsustavad vanamoelises rehetares elamisele punkti panna. Selle asemel kerkivad 19. sajandi teises pooles uued elumajad, mida mõisate eeskujul häärberiteks kutsutakse ja kus kõiges saksu matkida püütakse.
Et ennevanasti end külmadel talvekuudel soojas hoida, mõtlesid inimesed välja mitmesuguseid loovaid lahendusi – abiks olid voodisoojendajad, koduloomad ja põrandaküte.