Mungad päästsid veini ja jõid seda ise!
Keskaegsed mungad pidid olema vagad ja hoiduma patust, ent lubaduse pidamine oli raske. Euroopas olid just mungad need, kes tootsid kõige enam veini ning kloostrite keldrid olid joovastavaid jooke täis.
Kloostri söögisaalis sumisesid kärbsed, keda meelitasid kohale põrandal ja laual läikivad käärinud viinamarjamahla laigud. Saal kumises pominast ja jorinast, mille sekka kostis ka joobnud häälte kõvemaid hüüatusi. Melu kestis seni, kuni hämarat saali hakkasid valgustama esimesed päikesekiired.
Seotud lood
Ajaloolased julgevad pärast põhjalikku uurimistööd väita, et Rooma impeeriumis toodetud veinid olid oluliselt kvaliteetsemad, mitmekülgsemad, pikema säilivusajaga ning parema maitsega, kui seni arvatud.
Rooma linna elanikud jõid 1. sajandil pKr veini ennekuulmatult palju – kogunisti 200 miljonit liitrit aastas. Suur nõudlus tähendas, et põlluharijad pidid end pidevalt täiendama ning peagi hakkasid üle kogu Itaalia kerkima veinimajandid, mis tootsid sama palju kui mõni suur tehas tänapäeval.
Kunded jälestasid keelel tekkivat kihisevat tunnet ja isegi šampanja väidetav isa Dom Pérignon võitles mullide vastu. Siis aga said mulliveini maitse suhu janused inglased.
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele