Esimestes kristlikes kirikutes karjusid preestrid valju häälega, peksid lauajuppe kokku või puhusid pasunaid, et kutsuda usklikke palvele. Umbes 1600 aastat tagasi tuli üks piiskop heale mõttele.
Piiblis ei öelda, et kristlaste pühapaigad peaksid olema varustatud kellaga, kuid samas kutsutakse seal usklikke üles olema valjuhäälne ning jumala ette astuma „rõõmulauluga“, „hüüdma rõõmuga“ ja „rõõmuga hõisates“.
Esimesed mehaanilised kellad olid ebausaldusväärsed. Ajapikku muutus kell täpsemaks ja hakkas inimeste elu valitsema. Ajast sai kaup, mida võis osta ja müüa.
Fantastilised lood lohetapjatest rüütlitest ja kangelannadest, kelle soontes voolas piim, aitasid levitada kristlust. Superkangelased kindlustasid kirikule ka tohutu sissetuleku.