Ateenlased jõudsid kõige lähemale sellele, mida me tänapäeval nimetame demokraatiaks. Tõsi, see demokraatia oli reserveeritud üksnes heal järjel meessoost kodanikele ehk umbes 10–20 protsendile linnriigi elanikkonnast.
Ting oli viikingite parlament ja kohus. Tingil kohtuti vähemalt üks kord aastas, et seadusi vastu võtta, kurjategijate üle kohut mõista ja kuninga kavatsuste suhtes oma seisukohta näidata. Kõigil vabadel meestel oli sõnaõigus ning nende lõputu suupruukimine võis kuninga lausa hulluks ajada.
Rooma poliitik Marcus Drusus soovis õiglasemat ühiskonda. Riigi aristokraadid võitlesid raevukalt ta reformikava vastu. Lõpuks saadeti Drususe kannule salamõrvar.