Aastatetagune jõulusõnum kõlab väga tänapäevaselt

Ajalehele Virulane kirjutas 1930. aasta jõululaupäeva numbrisse jõulusõnumi või -läkituse nooruke, tollal vaid 26-aastane Väike-Maarja kirikuõpetaja Johannes Hiiemets.

„Ja rahu maa peal ... Võõrastavana tundub paljudele see sõna. Miks ei ole siis rahu maa peal, kui juba aastatuhandete eest tõotasid seda ingli hulgad. Laias maailmas võideldakse, mässatakse, voolab veri. Rahvad piiüavad haarata võimu teiste üle, nõrgemad rõhutakse hoolimatult maha, inimelul ei näi olevat mingit väärtust. Ja kui ongi mõnel pool seisma jäänud vaenuvanker, siis ei saa selles veel rahu näha, vaid ehk vaikust enne tormi, jõukogumist uueks heitluseks.

Ei ole veel rahu rahvaste vahel. Näeme küll rahupüüdeid. Ilma rahu saavutamiseks töötab küll rahvasteliit, küll kiriklikud ringkonnad, lepitusliit jne. Sõlmitakse lepinguid, peetakse väevähendamise kongresse. Teatud määral see ju aitab. Kuid kas ohjeldab ta täiesti inimese ja rahva ürg instinkti: olla tugevam teisest, ennast võitjana maksma panna.

Kuid ometi ei kõla jõulusõnum ainule lastele. „Sest vaata ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis kõigile rahvale peab saama.“

Kristusest räägitakse palju. Poolt ja vastu. Paljudele on ta tõsiseks õnnistuseks, paljud aga on ta vastu ükskõiksed. Ja enamasti need, kellel ei ole rahu südames. Kuid ometi, — üle ilma kõlavad rõõmu hääled ja sajadtuhanded — rikkad ja vaesed, kuningad ja karjased, need kellele elu on valusaid haavu löönud, aga ka need, kellele ta lahkelt naeratab, — nad lähevad ja põlvitavad Petlemma sõime ees.

Imelik oli see laps. Ta sammus maapinnal — ja kuhu ta astus, seal tärkas rohi ja lilled, paistis heledalt päike ja kuuldus rõõnus linnulaul.

Mitte niisugused lilled, millest pajatavad lood muinasjumalate rännakuil loodusilu tekkimisest, vaid armastuse lilled, usu ja lootuse õied. Ja kaunima helina saatis ta maailma -oma hüüde: Õndsad on rahu nõudjad.

Siiski on rahu maa peal ütlevad need, kelle südamesse on tunginud see hääl. Vaatamata kõigile raskustele, muredele. Inimhinge sügavamas põhjas on imeline keel, mis siis helisema hakkab. Ta kõlab nii imekaunilt, et inimene seda kuulates ei saa olla kuri. Ta näeb teisi hoopis teistsugustena, näeb neid ligemistena. Ta on valmis aitama, ohverdama. Tunneb rõõmu sellest, ja südames on rahu.

Eks peitu siin see tee, mida lapsuke Petlemmast meile näitas. Tee rahule. Ta tuleb siis, kui inimesed öpivad tundma rohkem rõõmu andmisest, kui võtmisest. Kui nad on valmis loobuma millegistki teiste kasuks. Kui rahulikult, Suure õpetaja vaimus kõrvaldatakse inimesi lahutavad müürid.

Millal tuleb see aeg? Aeg mil mitte ainult üksikud inimesed, üksikud klassid, vaid ka terved rahvad on valmis loobuma oma üleolekust, eesõigustest, paremustest ja neid teistega jagama. Aeg mil terve inimkond käsikäes edasi sammub.

Meie ei tea aega. Aga võime julgesti öelda: siis kui iga inimlaps muutub selle rahu nõudjaks, mida Petlemma lapsuke meile anda tahab. Selle valguse kandjaks, mis sealt pimedasse ilma paistis.

Viigu eelolevad pühad meidki ligemale sellele. Siis tunneme tõsist jõulurõõmu ja jõulurahu.“

Johannes Hiiemets sündis 1904. aastal Narvas. 16-aastase noorukina läks ta Tallinnasse, kus töötas mitmes ametis ja lõpetas õhtukooli. 1925. aastal astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda, alates 1927. aastast töötas õppimise kõrvalt Avinurmes jutlustaja ja asjaajajana. Pärast ülikooli lõpetamist 1929. aastal asus ta elama Väike-Maarjasse, kus hakkas tööle kohaliku kooli usu-ja ajalooõpetajana, ning oli lisaks Palamuse kirikuõpetaja ametis. 1930. aasta alguses valiti Hiiemets Väike-Maarja pastoriks.

Õige pea hakati teda süüdistama selles, et ta koolis, aga ka kirikus kommunistlikke ideid levitab. Hiiemets kaebas laimajad ehk koolidirektori ja ühe õpetaja kohtusse ning võitis, tema laimajad aga mõisteti kolmeks kuuks vangi.

1932. aastal omandas õpetaja Hiiemets uurimuse “Torma kihelkonna ajalugu” eest magistrikraadi ning jaanuaris 1937 kinnitati ta doktoriõppesse. Väike-Maarjas oli mees tormilisest ametiaja algusest hoolimata kirikuõpetaja 1936. aasta suveni ja uuesti alates 1938. aasta algusest 1940. aasta lõpuni, veetes vahepeal poolteist aastat Rõuge kirikuõpetaja ametis.

Suhtumine Hiiemetsa, kes oli esimene eesti soost kirikuõpetaja Väike-Maarjas, oli lihtsalt väga vastuoluline. Noorem põlvkond pooldas õpetajat väga, vanematele ta eriti ei meeldinud ja nii paluski mees ennast mõneks ajaks lihtsalt üle viia. Eks vanem põlvkond oli harjunud, et pastorihärra on pigem elatanud ning tähtis ja üleolev tegelane kusagil kõrgel ja kaugel, Hiiemets oli aga lihtne noor inimene teiste kõrval. 1941. aastal Johannes Hiiemets arreteeriti veidi enne doktoritöö kaitsmist ning saadeti asumisele Kirovisse. Hiiemets hukati vangilaagris 24. aprillil 1942.

Johannes Hiiemets avaldas mitu raamatut pühakutest, märtritest ja kirikuisadest – “Aurelius Augustinus” (1935), “Franciscus Assisist: vendluse kuulutaja”, “Thascius Caecilus Cyprianus: kirikuisa ja märter” (mõlemad 1937), “Martin Luther. Elu ja võitlus” (1939), “Taeva Jaan. Lugu Vana-Roosa prohvetist” (1937) – ning kirikuloost: “Õpetaja Quandti rasked päevad: peatükk kodumaa kirikuloost” (1940). 1939. aastal ilmus Johannes Hiiemetsa sulest ka romaan “Õige vaim”.