Thames on ühtaegu nii Londoni eluliin kui ka nuhtlus. Toimekas pealinn kasvas 19. sajandil taas oma piiridest välja ja hädasti oli vaja uut silda. Ruumi selleks aga enam polnud. Meeleheitlikus olukorras hakkas üks prantsuse insener ehitama midagi ennekuulmatut – tunnelit vee alla!
Kahuripauk kõlas täpselt kell neli. Kõmakas kajas Thamesi kohal, kuid peagi summutasid selle pasunate ja trummide helid, kui sõjaväeorkester hakkas võidumarssi mängima. Orkester sisenes tunnelisse, nende järel looklemas inseneridest, teadlastest ja riigimeestest saba. Rohkem kui 100 õlilampi särasid lubjatud seintel ja valgustasid tunneli kaari. Lagi oli nii kõrge, et lipukandjate kirevad lipud ei suutnud müüritisele ligilähedalegi ulatuda.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Tuletornide ja loodusjõudude vahelises võitluses on kord peal üks ja siis jälle teine, kuid lõpuks ometi õnnestub brittidel Plymouthi kanti tormikindel majakas rajada.
Juba 16. sajandil unistati Rootsis kogu riiki läbivast pikast kanalist, et mitte maksta Sundi väina tollimaksu, mille Taani kuningas oli laevadele kehtestanud. Kanali rajamine ei alanud aga enne 1810. aastat, ja kui kanal 22 aasta pärast valmis sai, oli see lootusetult hilinenud.
Peakonstruktor Thomas Andrews oli veendunud, et on loonud täiusliku laeva, mis on enneolematult luksuslik ja ohutu. Kui aga laev 14. aprillil 1912 jäämäega põrkus, mõistis Andrews esimesena, et laev ja enamik selle reisijaid olid surmale määratud.