Kirikuisad vajasid patte, et kogudust kontrolli all hoida. Piibel pakkus neid õnneks lugematul hulgal ja 6. sajandil valis paavst Gregorius I (540–604) mõne suurema patu ka välja. Hiljem kärpis Itaalia filosoof ja teoloog Thomas Aquinost (u 1225– 1274) paturegistri seitsme nimetuseni, valides välja need, mida pidas kõige andestamatumaks. Sellest nimekirjast sai hiljem katoliku kiriku ametlik filosoofia. Suurtel pattudel on ühine see, et nad panevad inimese jumalat unustama, või, mis veel hullem, ennast jumala kohale asetama.