18. sajandil levis Euroopa ülemklassi seas uus tippmood – kunsthambad. Proteese ihaldati hoolimata faktist, et need olid ebamugavad, haisesid ja nägid ka koledad välja. Hambaarstid tegid kõik mis nende võimuses, et patsientidele võimalikult ilus kunstnaeratus anda. Nad ei peatunud millegi ees, olgu tegemist pettuse, laibavarguse või mõrvaga.