Tuletornide ja loodusjõudude vahelises võitluses on kord peal üks ja siis jälle teine, kuid lõpuks ometi õnnestub brittidel Plymouthi kanti tormikindel majakas rajada.

- © Anton Melbye / Statens Museum for Kunst
Kaubalaev Constant lausa hüpleb La Manche’i väina kõrgetel lainetel. Üle reelingu paiskuvad murdlained ähvardavad veesõiduki uputada. Kurnatud meremehed teavad, et nad peaksid oma sihtkohale, Inglismaa edelarannikul asuvale Plymouthile juba üsna lähedal olema, kuid Constant ei kuuletu enam roolile ja torm veab aluse endaga kaasa.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Peakonstruktor Thomas Andrews oli veendunud, et on loonud täiusliku laeva, mis on enneolematult luksuslik ja ohutu. Kui aga laev 14. aprillil 1912 jäämäega põrkus, mõistis Andrews esimesena, et laev ja enamik selle reisijaid olid surmale määratud.
Thames on ühtaegu nii Londoni eluliin kui ka nuhtlus. Toimekas pealinn kasvas 19. sajandil taas oma piiridest välja ja hädasti oli vaja uut silda. Ruumi selleks aga enam polnud. Meeleheitlikus olukorras hakkas üks prantsuse insener ehitama midagi ennekuulmatut – tunnelit vee alla!
1834. aastal hävitas suur tulekahju Suurbritannia parlamendihoone pea täielikult ning linn jäi ilma ühest maamärgist. See aga andis võimaluse ehitada midagi uut. Big Beni kellatorni rajamine kulges raskelt – ajagraafikust mindi üle, kell käis valesti ning torn pragunes ikka ja jälle.