Vabadusvõitleja Ruuben Lambur oskas jääda suureks raskuste kiuste

13. novembril oleks vabadusvõitleja ja metsavend Ruuben Lambus saanud saja-aastaseks, paraku lahkus ta meie seast eelmise aasta 16. mail.

Ruubeni elutarkus, tema armastus looduse, inimeste ja kodukandi vastu oli sütitav. Ta oskas kuulata ja märgata, olla kohal just siis, kui keegi seda kõige enam vajas.

Ruuben Lamburi raamatu “Alutaguse saaga” ainetel Arlet Palmiste poolt kirjutatud la lavastatud näidendis “Viimane metsavend” Ruubenit kehastav Raivo E. Tamm ütles mälestuspingi avamisel, et Ruuben oli kui maamärk, kelle silmis oli alati tänutunne ja vabadus, aga eelkõige kiirgas temast armastust.

Mälestuspingi avamine algas Ruuben Lamburi kõnega tema 98. sünnipäeval, kus mees muuhulgas rääkis sellest, et ei ole midagi valusamat kui langenud kaaslase viimane, ahastav pilk. See on midagi, mida sa kannad eluaeg hinges.

Lambur lisas, et vihkamist temas ei ole, ei ole kunagi olnud, sest seda rõõmu ei ole ta oma allutajatele ja vangistajatele kunagi teinud, et ta neid vihkama hakkaks.

Endine Rakvere vallavolikogu esimees Peep Vassiljev meenutas, et kui hakati pidama plaane Ruuben Lamburi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks, tekkis kohe mõte paigaldada keskusehoone ette mälestuspink, sest Ruubenile meeldis seal istuda. Õige pea saadi aga aru, et mees väärib midagi suuremat ja üle aegade kestvat. Nii sündiski idee pingist koos Ruuben Lamburi pronksskulptuuriga, mille tegi valmis Simson Seakülast ja mille valmimist toetas enam kui sada inimest ja ettevõtet. Väga kopsaka panuse andis ka Rakvere vald.

Vassiljevi sõnul kohtus ta Ruuben Lamburiga esimest korda 1983. aastal Rakveres ühe suure kortermaja ehitusel, kus mõlemad töötasid. “Juba siis jäi ta mulle oma heatahtlike silmade ja muheda jutuga meelde,” kõneles Vassiljev, kes tollal ei teadnud mehe minevikust veel midagi - siis sellistest asjadest lihtsalt ei räägitud.

Küll aga räägiti Ruubeni minevikust siis, kui Peep Vassiljev Rakvere valda tööle läks ja saatus mehed hulk aega hiljem kokku viis. Eriti tihedaks muutus aga meeste suhtlus 2010. aastast, mil valmis Sõmeru keskusehoone, kus Ruuben Lambur abikaasa Leidaga väga sagedased külalised olid. Vassiljevi sõnul oli keskusehoone Ruubenile teiseks või kolmandaks koduks.

Ruuben Lamburi tütar Meret Oja rääkis, et on olnud äärmiselt südantsoojendav teekond alates hetkest, kui Peep Vassiljev pöördus skulptuuriideega perekonna poole kuni mälestuspingi avamiseni. “Oleme oma isa üle väga uhked ja väga tänulikud. Isa oleks täna ütlemata liigutatud, aga kindlasti ei oleks ta sellist asjade käiku oodanud,” lausus Meret Oja. “Ma loodan, et isal saab siin olema väga ilus aeg,” lisas ta.

Rakvere vallavanem Maido Nõlvak märkis, et Ruuben kandis endas soojust, elurõõmu ja vaoshoitud väärikust. “Inimene võib jääda suureks isegi siis, kui aeg ja olud sunnivad teda väikeseks,” lausus vallavanem.

Ruuben Lamburi pronksskultuuri autor Aivar Simson oma modelliga tolle eluajal ei kohtunud ja kuju valmis fotode ja perekonna näpunäidete järgi. Lõpuks olid tulemusega rahul kõik. Simson meenutas, et kuju modelleerimise ajal käis tema ateljees väga palju inimesi ning igaühel neist oli Ruubenist rääkida oma lugu. “Kui kuju valmis sain, olin Ruubeniga juba päris tuttavaks saanud,” nentis Simson.

Kuigi ilm oli tuuline ja sajune, oli Ruuben Lamburi mälestuspingi avamisele kogunenud sadakond inimest, mis on märks sellest, et mees tähendas kogukonnale palju.