Koonduslaagrivangide nägemine oli šokk: sõdurid nutsid
1945. aasta kevadel tungisid liitlasväed läbi Kolmanda riigi koonduslaagrite väravate. Teel Berliini olid sõdurid näinud juba palju surma ja hävingut, kuid koonduslaagrites kohatud kannatused ületasid kõik.
Lehk tungis sõõrmetesse ja läks iga meetriga üha hullemaks. Kapten Belton Cooper liikus USA 3. soomusdiviisi koosseisus Kesk-Saksamaal asuva Nordhauseni poole. Saksa väeüksused olid oma positsioonidelt eelmisel ööl lahkunud ning ameeriklased võisid seega kergendustundega hingata. Cooper ja tema autojuht loksusid džiibiga aeglaselt linnas, kui neid peatas üks USA major. Ta oli näost kahvatu.
Poola juut Samuel Willenberg võitles Nõukogude Liidu vastu, kui see Poolasse tungis, ning osales ka Varssavi ülestõusus Saksa okupantide vastu. Imekombel oli ta üks vähestest, kes pääses põgenema kurikuulsast natside surmalaagrist Treblinkast. Kogu ülejäänud elu jäädvustas ta oma mälestusi surmavabrikust.
Õhurünnakud, nälg ja hirm punaarmeelaste ees iseloomustasid elu Berliinis viimasel sõjatalvel. Vähesed uskusid natside kinnitusi peagi saabuva võidu kohta, ent keegi ei hakanud ka vastu. Iga päevaga jõudis katastroof lähemale.