Waterloo: Euroopa tulevik otsustati ühe pärastlõunaga
Napoleon läks uuesti sõtta, et päästa oma troon. Või siis kaotada see igaveseks. Kõik sujus plaani mööda seni, kuni keisri sõjavägi ründas Belgias Waterloo lähedal inglasi. Just siis ilmus välja vana vaenlane.
Napoleon ei üritanud Waterloo lahingus mingeid geniaalseid trikke. Tema taktika koosnes hävitavast suurtükitulest ja metsikutest otserünnakutest.
Foto: Art Gallery of New South Wales
Kapten John Kincaidil oli hea vaade tulevasele lahinguväljale. Paljud Waterloo lahingus osalenud ei näinudki rohkem kui vaid maad enda nina all, kuid Briti ohvitseril oli võimalus vaadata kaugele üle Belgia künkliku maastiku.
1263. aasta sügisel Šotimaa läänerannikul puhkenud äge torm laastas Norra viikingite pikklaevastiku. Kui kurnatud viikingid püüdsid ühte merelahte varjuda, asus Šoti kuningas rünnakule. See lahing lõpetas viikingiajastu Šotimaal.
Umbes 20 000 Waterloo lahingus langenud sõduri luud on jäljetult kadunud. Levinud on kuulujutt, et need jõudsid väetisena Briti põldudele. Nüüd on ajaloolased leidnud tõendeid, et tõde on veel kohutavam.
Rotid, lõputu igavus ja vänge hais kuulusid Versailles’ lossi tuhandete elanike argipäeva. Päikesekuningas ise püherdas küll luksuses, kuid tema õukond pidi leppima näruste kambritega ja tegeles hommikust õhtuni mõttetustega.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.