Uus raamat renessansist

Renessansiks nimetatakse Euroopas värskest vaimuvalgusest tulvil ajajärku, mis jäi laias laastus 15. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse vahele. Sellele eelnes keskaeg, mida on tihti pimedaks ajaks kutsutud. Itaaliakeelset mõistet rinascita, mis eesti keeles tähendab uuestisündi, kasutas selle ajastu kohta esimest korda 1550. aasta paiku Giorgio Vasari oma teoses renessansiaja Itaalia kunstnike eludest. Sellele ajajärgule olid iseloomulikud suured muutused paljudes eluvaldkondades. Taastus lugupidamine antiikkunsti ja -teaduste vastu, ning kui keskajal oli katoliku kirik inimese loomupärast teadmishimu vaigistanud, siis reformatsioon tegi inimesest taas ta enda õnne ja ka tarkuse sepistaja.

Suhe jumalaga muutus vaimulikest sõltumatuks ja isiklikuks. Tänu trükikunsti leiutamisele said kõik ligipääsu teadmistele ning Euroopa uueks eliidiks tõusid vaimulike asemel õpetlased. Selles raamatus tutvustame renessansiaja tähtsaimaid tegelasi ja olulisimaid leiutisi.

Raamatu avab mässumeelne munk Girolamo Savonarola. Sellest kartmatust mehest saab alguse kiriku suurem muutumine, kuigi Savonarola ise maksab selle eest oma eluga. Itaallasele järgneb sakslane – Martin Luther alustab võitlust paavsti institutsiooni vastu, mis päädib kiriku lõhenemisega. Uurime märkimisväärseid muutusi argielus alates hariduse kättesaadavamaks muutumisest ning lõpetades tööpäevade hulga suurenemisega kalendris.