Baltisakslaste vandenõud
Baltisaksa aadlikud sekkusid nii Vene kui ka Rootsi riigi juhtimisse, kuid eelistasid peaaegu alati teha seda varjatult. Nii mõndagi tuntud baltisaksa perekonnanime saab seostada otseste vandenõude ja riigireetmistega.
Loe AI kokkuvõtet
Artikkel käsitleb baltisaksa aadli mõju Vene ja Rootsi riikide juhtimisel, kus nad sageli toimetasid varjatult poliitilise varjuteatrina, vältides avalikke foorumeid. Ajaloolane Mati Laur kirjeldab baltisakslasi kui konservatiivse ja võimule lojaalse seisusena, kuigi nad olid osalised mitmetes vandenõudes. Olulised tegelased, nagu Hermann von Wrangel ja Reinhold von Fersen, lõid kohaliku autonoomiaplaanide ringkonna Rootsi impeeriumis. Johann Reinhold von Patkul esindas suuremat Liivimaa autonoomia taotlust, mis viis teravatesse konfliktidesse Rootsi kuningaga. Lisaks olid baltisakslased olulised poliitilised mõjutajad ka 19. sajandi Vene impeeriumis, kus nende rahvusvahelised sidemed ja kultuuritaust kujundasid Peterburi võimudünaamikat.
Ajaloolane Mati Laur on kirjutanud: „Balti aadli poliitilist käitumist on iseloomustatud kui selgelt konservatiivset ja kroonule lojaalset. Tegemist oli seisusega, kelle põhihuvi seisnes olemasoleva õigusliku ja sotsiaalse korra säilitamises ning konfliktide vältimises keskvalitsusega. Nii Rootsi kui ka Vene ajal eelistas Balti aadlikond tegutseda kehtiva võimu raamides, vältides radikaalseid algatusi, mis oleksid võinud ohustada provintside autonoomiat või seisuslikke privileege.“
Just sellisena ongi viimased paarsada aastat baltisakslasi nähtud – ka nende endi minapildis. Ometi peitus kogu selle sileda, hallika krohviga kaetud fassaadi taga maailm, mida ametlikud kroonikakirjutajad julgesid ainult aimata, ent mitte kunagi otsesõnu päevavalgele tirida. Sügavamalt kraapides avaneb aga pilt maailmast, kus poliitikat tehti mitte avalikel foorumitel, vaid kabinetiukse taga. See sündis öistes kõnelustes, seda aeti kirjades, mis ei jõudnud kunagi arhiividesse, ja see väljendus vaiksetes kokkulepetes, millest nii mõnigi muutis kogu regiooni käekäiku.
Baltisaksa aadel ei olnud alati pelgalt teenistusaadel, kes seisis vankumatult ja ilma vaidlusteta trooni kõrval. Vastupidi, teatud hetkedel osutusid nad Euroopa poliitilise varjuteatri kogenud näitlejateks, kes liikusid seal, kuhu ametlik poliitika üldse ei ulatunud – hämaruses. Just sellest hämarusest räägibki see lugu.
Rootsi aeg lõi tegevusmustri
Juba 17. sajandil, Rootsi suurriigi ajal, mil Läänemere provintsid olid formaalselt kindlalt Stockholmi kontrolli all, käis kulisside taga aktiivne elu. Seal põimusid Rootsi sisepoliitilised võitlused ja Balti seisuslikud ambitsioonid vaikseks, kuid mõjukaks mänguks, mille jälgi ametlikest kroonikaist üldjuhul ei leia.
Kui Rootsi toonane riigikantsler Axel Oxenstierna püüdis valgustuslikult ratsionaliseerida riigi haldussüsteemi, tunnetasid mitu siinset aadlikku selles ohtu ning seda mitte kuninga võimule, vaid omaenda privileegidele. Niiviisi kujunes 1640.–1660. aastail välja seltskond kohalikke aadlikke, keda võiks tinglikult kutsuda Balti autonoomiaplaanide ringkonnaks.
Selle ringi keskmes seisis Rootsi väejuht Hermann von Wrangel, Liivimaa päritolu baltisakslane, kelle positsioon sõjaväelise autoriteedina võimaldas tal sekkuda poliitikasse palju sügavamalt kui ühelgi teisel siinse piirkonna aadlikul.
Üliõpilasringides arutati poliitikat
Tema kõrval toimetas teine tollane Rootsi krooni nii-öelda kuulekas teener, Reinhold von Fersen, kes pärines perekonnast, kelle nimi tõusis mõni aeg hiljem Euroopa diplomaatilises maailmas korduvalt esile. Lisaks Otto von Tiesenhausen, kelle mõju avaldus pigem nähtamatu sekkumise kujul ehk kirjavahetuse, seisusliku surve, õukondlike võrgustike kaudu.
Nende meeste siht ei olnud mäss, sest plaanid Eesti- ja Liivimaa suurema autonoomia taastamiseks olidki enamasti nähtamatud, nagu ka Rootsi maksupoliitika ümberkujundamise ja vanade seisuslike privileegide taastamise plaanid. Kuigi, tõsi küll, privileegide asjus oldi kohati siiski valjuhäälsed.
Hoolimata sellest, et Rootsi krooni nuhid toimetasid ka siinsetes rüütlimõisates ja linnades sama vabalt kui Stockholmis, jäi nn Wrangeli-Ferseni võrk ametlikult siiski tabamata. Võib öelda, et see oli esimene kord, mil baltisaksa aadli poliitiline mõjukus tõusis Euroopa mastaabis esile, küll mitte mässu korraldajana, vaid diskreetse, ent sihikindla varjupoliitika ajajana.
Hetkel kuum
Sama hästi ei läinud aga Johann Reinhold von Patkulil, kes esialgu ei kavandanudki mingit vandenõu. Ta pidas end lojaalseks Rootsi alamaks ja Liivimaa rüütelkonna õiguste kaitsjaks. Põhjasõja eelõhtul kehtestatud uued seadused riivasid teravalt kohaliku aadli privileege, vähemasti aadli enda arvates. Saabus aeg, mil hea mälu polnud enam voorus, vaid see oli ohtlik omadus. Patkul mäletas väga täpselt, milliseid vabadusi oli Rootsi kroon aadlile lubanud ja millised neist oli Karl XI ning seejärel Karl XII vaikselt tühistanud.
Kui provintsidest said Rootsi peetud sõdade tõttu sisuliselt ainult maksuressurss ja aadlis nähti pigem haldusmehhanismi, siis muutus õigusloogika juba poliitiliseks relvaks. Patkul juhtis aastail 1690–1691 koos Liivimaa maanõuniku parun Leonhard Gustav von Budbergiga Liivimaa aadlike delegatsiooni Stockholmis, kus palus kuningal minimeerida Liivimaal rüütelkonna liikmeile kuulunud mõisate riigistamist. Kuningas keeldus, pealegi üpris teravalt.
Seejärel asus Liivimaa rüütelkonna konvent 1692. aastal riigivõimuga väga teravasse opositsiooni, seda peamiselt Patkuli mõjutamisel.
Protestiks 1681. aasta Stockholmi riigipäeva poolt heaks kiidetud ja Rootsi kuninga korraldatud nn suure reduktsiooni vastu esitas Patkul koos Liivimaa rüütelkonna esindajatega 1692. aastal sama palve kuningale uuesti, kuid palju teravamas toonis. Võib öelda, et tegu oli teatavas mõttes väljapressimisega: kirjas hoiatati kuningat, et kui mõisnikelt maad ära võetakse, ei saa nad Rootsi riiki enam piisavalt hästi teenida ning võivad viletsusse langemise vältimiseks hakata vaenlastega koostööd tegema. Karl XI pidaski sellist sõnastust riigireetmiseks, mistõttu saatis ta Liivimaa maapäeva 1693. aastal laiali, käskides Patkuli lähikondlased vangistada.
2. detsembril 1694 mõisteti maanõunikud „majesteedi haavamises“ süüdi ja surma, kuid otsus muudeti ümber vangistuseks ning 1697. aastal maanõunikud vabastati.
Patkul ise põgenes 1692. aastal Kuramaale, mis toona kuulus Poola mõjusfääri. Pagendatuna ei kadunud Patkul poliitkast, vaid liikus edasi Dresdenisse, Varssavisse ning lõpuks Moskvasse, kus ta esines mitte lihtsalt endise Rootsi alamana, vaid vahendajana, mehena, kes ühendas Läänemere provintside rahulolematuse suurriikide ambitsioonidega.
Aktiivsed baltisaksa ühiskonnategelased 20. sajandi alguses
- Ernst von WahlBaltisaksa õigusteadlane ja linnapoliitikas osalenud tegelane, kes oli seotud kohaliku omavalitsuse ja munitsipaalõiguse probleemidega. Ta kuulus sellesse põlvkonda, kes püüdis ühendada Saksa õiguskultuuri ja Vene keisririigi haldusraamistiku, ilma et kumbki pool täielikult domineeriks.
- Karl Woldemar von Löwis of MenarAjaloolane ja genealoog, kes mängis olulist rolli Balti ajaloomälu süstematiseerimisel. Tema tegevus akadeemilistes ja korporatiivsetes ringides aitas kujundada baltisaksa identiteeti kui ajaloolist õigust, mitte pelgalt kui sotsiaalset privileegi.
- Nikolai Friedrich von DellingshausenParun oli ühiskondlikult aktiivne mõisnik, kes tegeles majandus- ja sotsiaalprobleemidega ajal, mil Balti aadli rolli hakati avalikult vaidlustama. Tema kirjutised ja seisukohad peegeldasid katset reformida seisuslikku ühiskonda seestpoolt, mitte seda lammutada.
- Eduard von Samson-HimmelstjernaPärines baltisaksa aadliperekonnast, kes oli seotud haritud eliidi ringkondadega, kus arutleti omavalitsuse, õiguste ja kultuurilise orientatsiooni teemal. Tema nimi sümboliseerib perekondlikku järjepidevust, mille kaudu poliitilised ideed liikusid eri põlvkondade vahel.
- Paul SchiemannBaltisaksa liberaalne ajakirjanik ja poliitik, üks 20. sajandi alguse Euroopa mõjukamaid vähemusõiguste teoreetikuid. Tema kirjutised Riia ja rahvusvahelistes väljaannetes aitasid kujundada arusaama kultuuriautonoomiast kui venestamise ja ka rahvusriikliku assimilatsiooni alternatiivist. Vene võimude silmis oli ta oma argumentide tõttu ebamugav tegelane.
Tagantjärele võib väita, et Patkul esindas n-ö vandenõu piirijuhtumit. Ta ei loonud keskvõimuvastast liikumist ega juhtinud mässu, kuid sidus kohaliku eliidi solvumised rahvusvahelise poliitikaga.
1705. aastal viibis Patkul Saksi kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva teenistuses. Mees, kes oli aidanud luua Rootsi-vastast koalitsiooni, muutus Augustile ühtäkki ebamugavaks. Sõda ei kulgenud ootuspäraselt ja Rootsi surve kasvas. August ja Poola vajasid läbirääkimisruumi ning Patkulist sai vahetusraha. Teda otseselt ei arreteeritud, kuid talle anti mõista, et seoses eeloleva kohtumisega Poola ja Rootsi vahel oleks Poolal tarvis teha Rootsile vastutulelik žest: pidada Patkul ajutiselt kinni, mõistagi oleks see üksnes tehniline arest ja lõpeks Patkuli vabadusse pääsemisega kohe pärast kohtumise lõppu. Tegelikult oli otsus juba langetatud ja Patkul anti vaikselt rootslastele välja. Tõtt-öelda oli tegu diplomaatilise reetmisega, kus senine liitlane ohverdati, et päästa troon.
Rootslastele oli Patkul tagaselja süüdi mõistetud kurjategija, mitte poliitik. Seetõttu laskis Rootsi kuningas Karl XII ta 1707. aastal Poolas Kazimierzi kloostri lähedal ilma uue kohtuistungita hukata. Timukas purustas ta luud rattal, raius ta neljaks ning pani tükid postide otsa lindudele toiduks.
Poola küsimus
18. sajandil kandus salasepitsuste laine Kuramaale, tolleaegsesse väikesesse hertsogiriiki, mis oli Rzeczpospolita ehk Poola-Leedu ühisriigi vasallriik. Kuramaa elitaarne maailm oli täidetud saksa perekondade ambitsioonidega ja need ambitsioonid ulatusid hertsogiriigi piiridest kaugemalegi. Aastail 1730.–1750. muutus Hermann Carl von Keyserlingk, Kuramaa aadli suurkuju ja eestkõneleja, kes oli samal ajal ka diplomaat Vene teenistuses, üheks võtmefiguuriks Poola kuninga(te) valimistel. Keyserlingki maja Peterburis ja tema mõisaid Kuramaal nimetati tollal poolirooniliselt Läänemere provintside välisministeeriumiks, sest just seal toimusid läbirääkimised või vestlused, mis lõpptulemusena mõjutasid Euroopa ühe suurima monarhia troonipärimist. Enamasti siis Venemaa huvides.
Tema poliitiliseks vastasliiniks Kuramaal oli Manteuffelite suguvõsa, kes oli Rootsi-meelse kursiga. Nad pidasid Rootsi-meelseid salakoosolekuid ja punusid intriige, mille kohta Rzeczpospolita nuhid koostasid pikki raporteid. Nii ühel kui ka teisel juhul räägime salasepitsustest, mis ei tuginenud relvadele, vaid olid pigem kui õukondlikud duellid, kus kõige teravamaks relvaks oli informatsioon. Ometi saab neid nimetada ka vandenõudeks.
Sajandi lõpuks liikus hämaras toimetamine Venemaa pealinna Peterburi õukonna südamesse. Baltisakslased olid selleks ajaks omandanud Vene impeeriumis erilise rolli, olles lojaalsed, haritud, süsteemselt mõtlevad ning osavad administreerimises ja diplomaatias. Samas olid nad rahvusvaheliste sidemete kandjad, nende kontaktid ulatusid Saksamaale, Rootsi ja Preisimaale. See tegi neist Vene impeeriumi jaoks üheltpoolt hindamatu, kuid teisalt ka ebamugava jõu.
Seetõttu tegutseski 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses Balti provintside aadliringkondades suur hulk kõrgelt haritud ja rahvusvaheliste sidemetega baltisakslasi, kelle kohta Venemaa võimud aeg-ajalt märkisid, et nad „suhtlevad Rootsi ja Preisi ringkondadega rohkem kui kohane“. Niisugusteks tegelasteks võib pidada näiteks Otto Magnus von Stackelbergi, kes liikus vabalt Euroopa õukondade ja diplomaatiliste ringkondade vahet, või Jakob Johann von Sieversit, kes tegutses nii Liivimaa halduses kui ka Peterburi võimukoridorides, nagu ka Friedrich von Keyserling, kelle perekondlikud ja poliitilised sidemed ulatusid Kuramaalt Berliini ja Stockholmi.
19. sajandi alguses kerkisid samas kontekstis esile ka niisugused nimed nagu Karl von Lieven ja Peter Ludwig von der Pahlen – mehed, kelle karjäär kulges loomulikult läbi Euroopa kindralstaapide, õukondade ja diplomaatiliste salongide.
Otseseid spionaažisüüdistusi esitati siiski vähe ning enamasti ei jõudnud need kunagi kohtuotsuseni, kuid salaraportitest jääb mulje, et balti aadlil oli Euroopa diplomaatiavõrgustikes tublisti rohkem liikumisruumi, kui tsaaririigi keskvõimule meeldinuks.
Kindlasti mõjutas see Vene võimude usaldust balti aadli vastu ja ka aadli enda sisepoliitilisi kalkulatsioone.
Keisritapp
23. märtsil 1801 astusid vandenõulased hämarusest korraks ka ajaloo eredasse kiirtevihku. Just 23. märtsi öösel viidi ellu vandenõu ning mõrvati valitsev Venemaa keiser Paul I. Kui tavaliselt kujutleme keisritappu filmilikult – otsustavate nägudega ohvitserid, karjed, kiired sammud mööda palee marmortreppe –, siis tegelik sündmuste käik oli pisut teistsugune.
Tegu oli end rüütellikuks eliidiks pidanud seltskonna projektiga, mida hauduti kinniste uste taga ning mille strateegilise selgroo moodustasid baltisaksa päritolu aadlikud.
Kõige keskmes seisis eespool olevast tekstist juba korra läbi lipsanud ja Kuramaalt pärit, kuid Palmse mõisas lapsepõlve veetnud parun Peter Ludwig von der Pahlen, kes oli toonane Peterburi sõjaväekuberner. Tema oli mees, kelle nooruspõlve keel oli saksa keel ja poliitiline identiteet üheselt baltisaksa teenistusaadlik.
Pahlen ei olnud otseselt mõrtsukas, aga ta oli mõrva arhitekt. Tema rolliks jäi töötada välja paleepöörde plaan: kuidas võita mõjukas Zubovite ringkond enda poolele; kuidas eraldada keiser oma ihukaitsjatest; kuidas tagada, et kogu sündmus näeks välja vältimatu, mitte juhuslik? Tema ülesanne oli kindlustada, et „sakslased planeerivad, venelased löövad ja Euroopa mõistab“.
Pahleni ümber koondus terve ringkond samast kultuuriruumist pärit mehi. Tema vend Heinrich Ludwig von der Pahlen oli diplomaatiline vahendaja, kes seadis korda suhted õukonna konservatiivse fraktsiooniga. Karl Heinrich von Lieven, kes ise oli samuti pärit Liivimaa vanast aadlisuguvõsast, aitas kujundada vandenõu laiemat poliitilist dünaamikat, sidudes selle Euroopa diplomaatilise olukorraga. Ta sai hiljem Riiginõukogu liikmeks ja kasvatas Romanovite lapsi.
Gustav Ernst von Budberg-Bönninghausen, baltisaksa päritolu diplomaat, kujundas vandenõule välispoliitilise katte, mis pidi tagama, et Preisi, Saksi ja Austria õukond näeksid keisri kukutamises impeeriumi stabiliseerivat sammu, mitte kui segadust tekitavat riigipööret. Selleks hoidis ta varjatult kontakti Saksi ja Preisimaa saadikutega.
Kui saabus öö, mil tungiti keisri magamistuppa, astusid esile aga hoopis teised mehed. Näiteks Levin August von Bennigsen, Hannoveri päritolu Vene kindral, oli üks esimesi, kes keisriga füüsiliselt kokku põrkas. Tema mõõgavars murdus löögist, mis tabas Paul I-t õlga. Pauli tapsid otseselt kaks venda Zubovit. Platon Zubov oli endine Jekaterina II armuke ning Paul oli ta seetõttu õukonnast eemaldanud. Oma märkimisväärse mõjuvõimu tõttu sõdurite hulgas kaasati ta vandenõusse. Nikolai Zubov oli Suvorovi väimees, keda iseloomustati sõnadega „rumal, aga suur ja füüsiliselt tugev mees, keda köitsid perekondlikud sidemed ja sõdurite kaastunne“. Vandenõulased eelistasid temaga üksikasjalikku teavet mitte jagada, kuna tema naine oli väga jutukas.
Suur sõjakaos tekitas parunites uue lootuse
Lõplikud löögid andsid küll vennad Zubovid, kuid keisrimõrva poliitiline mõte, strateegiline ettevalmistus ning n-ö ruumiline dramaturgia pärinesid valdavalt baltisakslastelt. Pahlenile oli hiljem suur šokk see, et teda, kes ta nägi ennast eelkõige baltisaksa teenistusaadli traditsioonis, hakati nimetama „Vene paleepöörde kehastuseks“. Pealegi kõrvaldas uus valitseja Pahleni pealinnast ja suurema osa ülejäänud elust veetis mees oma Läänemere provintsides asunud mõisates. See surmaga ja paleepöördega lõppenud vandenõu kinnitab, et baltisakslased ei olnud impeeriumi poliitilise struktuuri kõrvalosa, vaid selle keskne kandetala.
19. sajandi algus tõi kaasa uue ajastu, mis algas dekabristide liikumisega. Selle mässu sees ilmnesid väga tugevad Läänemere provintside mõjud. Näiteks Wilhelm Küchelbecker oli luuletaja ja ohvitser, kelle radikaalsed tekstid kujundasid noorte Vene ohvitseride mõttemaailma. Karl von Stürler oli baltisaksa päritolu ohvitser, kes vahendas korrespondentsi pealinna ja Põhja-Venemaal paiknenud garnisonide vahel. Ernst von Stocki nimi kerkib esile vandenõulaste Põhja Seltsi liikmete seas kui Euroopa uute mõtete propageerija.
Tänapäevane Venemaa ajaloo uurija britt Dominic Lieven, kes on muide von Lievenite järeltulija, on korduvalt rõhutanud, et Vene impeeriumi sõjaväelise ja poliitilise eliidi mõttemaailma kujunemises mängis baltisaksa päritolu ohvitserkond erandlikult suurt rolli. Baltisakslased mõjutasid Venemaa impeeriumi sisepoliitikat oma kultuuritausta ja suhtlusringkondade kaudu rohkem, kui Peterburi ametlik võim sageli tunnistada tahtis.
Viimased lood
Sõda
3
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele