Liitlaste pommirünnakud muudavad “Elbe jõe pärli” Dresdeni maapealseks põrguks

Kuumus muutus nii suureks, et tänavail hakkas asfalt keema ning süütas põgenike jalanõud. Kui tallad olid läbi põlenud, süttisid jalad. Need, kes kukkusid põlvili või käpuli, said nii suuri põletushaavu, et ei suutnudki enam püsti tõusta. Nad jäid tuletormi kätte ja surid kohapeal.

Paljudest majadest hoovas kuum õhk akende kaudu välja niisuguse vägeva hooga, et neist mööda kiirustanud inimeste riided ja juuksed süttisid otsekui iseenesest põlema.

Ka Dresdeni vanalinna südames asunud hiiglaslikes veemahutites arenes justkui õudusfilmi stsenaarium.

Sinna, umbes kolme meetri sügavusse vette, olid leekide eest põgenedes varjunud sajad lapsed ja täiskasvanud. Veetase jäi tugevasti veemahutite äärest allapoole ning järskudel ja siledatel betoonseintel ei olnud midagi, millest kinni haarata, et üles ronida. Seega polnud inimesel, kes ei jaksanud enam ujuda, pääsu. Osa uppujaid klammerdus naabrite külge, tõmmates ka need vee alla.

Mõnes madalama veega mahutis võttis surm oma lõivu veelgi kohutavamal moel: tuletorm kuumutas selle vett ning inimesed keesid kohutavaid piinu tundes surnuks.

„Ma arvan, et kui me oleksime sõja kaotanud, siis oleksin ma pidanud sõjakurjategijana kohtu ette astuma. Õnneks olime võitjate poolel.“ Need sõnad lausus USA kindral Curtis LeMay Jaapani pommitamise kohta ning need näitavad Teise maailmasõja aegseid lääneliitlasi teistsuguses valguses, kui me tavapäraselt harjunud oleme.

Neli aastat püüdsid liitlased muuta Saksamaa linnu elamiskõlbmatuks, tappes strateegiliste pommirünnakute käigus sadu tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Liitlaste terrorikampaania maksis ränka hinda ka neile endile. Lõpuks polnudki selles selget võitjat ning see teeb kogu ettevõtmise veel mõttetumaks ja ohvrite toomise veel asjatumaks. Selle raamatu leheküljed pole kuigi meeldiv lugemismaterjal, kuid järgmiste sõjaõuduste vältimiseks on see siiski ehk vajalik. Rohkem infot selle raamatu kohta saad lugeda siit.