Saksa ajal jälgisid taevast õhuvaatluskomandod
Saksa okupatsiooni aegse Omakaitse üks olulisi ülesandeid oli pidada arvet õhurünnakute kohta ja registreerida tundmatute lennukite ülelende. Kui avastati vaenlase lennuväe rünnak, anti häire ning kodanikel tuli minna varjenditesse, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik raamatus „Suur sõda ja Eesti 1941 - 1944“.
Juba 1941. aasta augustis andis Omakaitse üldjuht major Friedrich Kurg korralduse: „Käsen kõikides Omakaitse ringkondades luua õhuvaatlusvõrgu ja sisse seada õhuvaatlusteenistuse. Õhuvaatlusteenistuse ülesanne on õigel ajal avastada vaenlase õhukallaletungid ja parašütistide maapinnale paiskamise katsed ning kiirelt edasi anda teated niisugustest katsetest Omakaitse üksustele.“
„1942. aasta aprilli alguses oli Omakaitse pannud välja 90 õhuvaatlusposti 396 vaatlejaga. Iga õhuvaatlusposti ülesanded olid toimetada õhuruumi katkematut vaatlust nii päeval kui ka öösel ning teatada tähelepanekutest, kuhu vaja; jälgida vaenlase langevarjurite ja lendlehtede allaviskamist; registreerida tagalas lastavaid rakette. Lisaks pidid õhus toimuvast ette kandma ka muud Omakaitse valvepostid,“ kirjutab Peeter Kaasik raamatus „Suur sõda ja Eesti 1941 – 1945“
„Aja jooksul võtsid põhilise õhuvalveteenistuse üle Luftwaffe vaatlusüksused, kuid Omakaitse üheks ülesandeks jäi õhuvaatlus ka hiljem. 1. jaanuari 1944 seisuga oli Omakaitse õhuvaatlusteenistuseks välja pannud 58 vahiposti 161 mehega.
Tüüpvahtkond koosnes neljast isikust, kellest kaks – vaatleja ja vaatleja abi – olid postil. Õhuvaatlusteated tuli edastada telefoni (või raadiojaama) teel, viimase puudumisel või rikke korral pidi vaatleja abi viima hoiatusteate vahtkonda, kust see anti edasi sinna, kuhu korraldused ette nägid, enamasti õhuvaatluskeskusele (Flugwachkommando).
Kui õhuvaatleja ei suutnud lennukitüüpi kindlaks määrata, siis pidi ta iseloomustama mõningaid lennuki väliseid tunnuseid: näiteks „ühepinnaline“, „kahemootoriline“, „kolmeistmeline“ vms. Esitada tuli ka andmed rünnatava asula, alarmi kestuse (kui anti alarm) ja ründavate lennukite arvu kohta. Samuti tuli teatada võimalikult täpselt pommide langemise kohad, pommide arv ja liik ning materiaalsed kahjud ja inimohvrid.
Juhul kui märgati vaenlase parašütistide maandumist, siis pidi õhuvaatluspost (samuti teised Omakaitse vahiüksused) kiiresti edastama teate Omakaitse- ja politseiasutustesse ning asula ja välikomandatuuridele, et viimased saaksid alustada haaranguga. Vaenlase triivivad õhupallid ning segamiseks saadetud õhupallid tuli avastamise korral viivitamatult alla lasta. Seda oli kohustatud tegema igaüks, kellele relv oli välja antud. Suuremate triivivate tõkkeõhupallide hävitamise pidid organiseerima Saksa sõjaväevõimud.“
Hetkel kuum
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele