Saksa okupatsiooni aegse Omakaitse üks olulisi ülesandeid oli pidada arvet õhurünnakute kohta ja registreerida tundmatute lennukite ülelende. Kui avastati vaenlase lennuväe rünnak, anti häire ning kodanikel tuli minna varjenditesse, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik raamatus „Suur sõda ja Eesti 1941 - 1944“.
Õhutõrje kuulipildurid teostavad õhuvaatlust.
  • Õhutõrje kuulipildurid teostavad õhuvaatlust.
  • Foto: Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri muuseum
Juba 1941. aasta augustis andis Omakaitse üldjuht major Friedrich Kurg korralduse: „Käsen kõikides Omakaitse ringkondades luua õhuvaatlusvõrgu ja sisse seada õhuvaatlusteenistuse. Õhuvaatlusteenistuse ülesanne on õigel ajal avastada vaenlase õhukallaletungid ja parašütistide maapinnale paiskamise katsed ning kiirelt edasi anda teated niisugustest katsetest Omakaitse üksustele.“
„1942. aasta aprilli alguses oli Omakaitse pannud välja 90 õhuvaatlusposti 396 vaatlejaga. Iga õhuvaatlusposti ülesanded olid toimetada õhuruumi katkematut vaatlust nii päeval kui ka öösel ning teatada tähelepanekutest, kuhu vaja; jälgida vaenlase langevarjurite ja lendlehtede allaviskamist; registreerida tagalas lastavaid rakette. Lisaks pidid õhus toimuvast ette kandma ka muud Omakaitse valvepostid,“ kirjutab Peeter Kaasik raamatus „Suur sõda ja Eesti 1941 – 1945“
„Aja jooksul võtsid põhilise õhuvalveteenistuse üle Luftwaffe vaatlusüksused, kuid Omakaitse üheks ülesandeks jäi õhuvaatlus ka hiljem. 1. jaanuari 1944 seisuga oli Omakaitse õhuvaatlusteenistuseks välja pannud 58 vahiposti 161 mehega.

Kuulsad ehitised

Kuritöö ja karistus

Viikingid

Poliitika

Katastroofid

Arheoloogia

Tagasi Imeline Ajalugu esilehele