Orjakauplejad olid kurikuulsad petised ja Rooma kauplemiseeskirjad seetõttu karmid. Ida-Rooma keiser Justinianuse seaduses 6. sajandist öeldakse: „Need, kes orje müüvad, peavad ostjat ka informeerima toote kõigist haigustest ja puudustest.“
Kui ori oli juba ostetud ja alles siis selgus, et „toode“ on vigane, oli ostja kohustus tõestada, et kaup oli olnud defektne juba enne ostu tegemist.
Iga roomlane pidi orjaturul valvas olema, et petta saamist vältida. Müüjad riietasid orjad näiteks pikkadesse rüüdesse, et varjata viga saanud jalgu või käsivarsi. Kirjanik Plinius Vanema sõnul määriti haige orja põskedele värvi, et too tervem välja näeks. Noorukitelt eemaldati aga kõik kehakarvad, et neid laste pähe maha müüa.
Justinianuse seadus kehtis ainult füüsiliste, mitte vaimsete vigade kohta. Siiski kehtis üks erand: „Kaupmees ei ole kohustatud pakkuma täie aruga orja, aga kui ta müüb sellise, kes on nii rumal, et on lausa kasutu, siis seaduse kohaselt on ta puudusega.“