Pikka aega oli Eesti aladelt teada ainult üks kindel Rooma müntide aare. Viimastel aastatel on tehtud aga mitu suuremat avastust, mis on aidanud meil mõista, kuidas need mündid siia jõudnud on.
Enne kui tekkis „päris“ raha, vahetati kaupa kauba vastu. Sageli juhtus aga, et üks pool ei soovinud seda, mida teisel pakkuda oli. Nii tuli leida midagi, mis oleks üldkasutatav ja mille kõik pooled hea meelega vastu võtaksid. Aja jooksul kujunes niisuguseks „kaupade kaubaks“ väärismetall. Hõlbustamaks selle kasutamist, hakati parajaid, kindlaksmääratud kaaluga metallitükke juba ette valmis tegema ja n-ö garantiitempliga varustama.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Münte oli kerge tähele panna, sest suur tükk amforast oli puudu.
Rooma rauaajal käis Eestis intensiivne pronksitöötlemine. Sellest annavad tunnistust mõned suured pronksileiud, mis on tõlgendatavad pronksi tagavaradena.
Läänemeresoomlaste rajatud kindlustatud asulad Eestis olid hõlmatud pronksikaubanduse võrgustikku. Täpsemini tegeldi siin Skandinaavia vanametalli töötlemisega.