Niipea kui Esimeses maailmasõjas võeti esimest korda kasutusele tankid, selgus kohe, et nende soomus ei olnud piisavalt kaitsev. Kui soomust tabas vaenlase mürsk, siis võis plahvatuses tekkinud metallikild või sulametall tungida tanki sisemusse näiteks tankijuhi vaatepilu kaudu.
Kui Teine maailmasõda puhkes, värbas Saksa armee erilist tüüpi sõdureid – tankikütte. Neil oli üks lahinguvälja ohtlikemaid ülesandeid: hävitada vaenlase mitmetonnised raskelt relvastatud soomuskoletised.