Vabadussõja-aegsed sõjakirjasaatjad ei muutunud propagandistideks
Eesti ajalehtede sõjakirjasaatjad kajastasid Vabadussõja ajal sõjasündmusi võrdlemisi objektiivselt, hoidudes propagandisti ja vihaõhutaja rollist, kirjutab ajaloolane Toivo Kikkas ajakirjas Methis avaldatud artiklis.
Läänemaailmas sai sõjakirjasaatjate institutsioon alguse 19. ja 20. sajandi vahetusel ning esialgu oli reporteritel suhteliselt suur vabadus kajastada sõjasündmusi tõepäraselt. Esimese maailmasõjaga kaasnenud massiivse propagandasõja käigus muutusid aga näiteks Briti lehtede kirjasaatjad üha enam propagandistideks.
Seotud lood
Britid uskusid, et nende armeed juhivad vaprad ja tublid ohvitserid. 1850. aastail tegi ajaloo esimene sõjakorrespondent ajaleheveergudel avalikuks armee tegeliku olukorra.
Tsaariaegne vallakirjutaja polnud hall paberimäärija, vaid mõnel pool oli ta hoopis valla tähtsaim mees. Kogenud kirjutaja pani oma pilli järgi tantsima nii vallavolikogu kui ka -kohtu. Sel moel võis ta lohakil valla õitsengule viia, ent võis ka usaldust kuritarvitada.
Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti ligikaudu 80 000 eesti meest. Nad said tunda nii tööstusliku sõjapidamise õudusi kui ka paljurahvuselise armee alandusi. Oma kogemustest kirjutasid mehed kirjades ja päevikutes.
Viimased lood
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele