- ST
Eesti digitaalne hüpe: Kuidas 90ndate julge panus e-riigile tuleviku kujundas
Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal tõi kaasa tohutuid väljakutseid. Noor Eesti vabariik seisis Nõukogude Liidust vabanemise järel silmitsi uue majanduse, vananenud taristu ja vajadusega end ümber defineerida nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasemel. Paljud riigid oleksid sarnases olukorras panustanud traditsioonilistele tööstusharudele või loodusvaradele. Eestil aga kummaski suuri eeliseid polnud. Selle asemel tegi käputäis visionääre, sealhulgas poliitikud ja tehnoloogiaentusiastid, hulljulgena tunduva otsuse: Eesti peab hüppama otse infoajastusse.
Otsustati panustada tehnoloogiale, internetile ja digitaalsele ühiskonnale kui riigi arengu peamisele mootorile. See oli fundamentaalne valik ehitada üles avatud, läbipaistev ja efektiivne süsteem, kasutades selleks tärkavat tehnoloogiat.
Tiigrihüpe
Kõige selle aluseks sai 1996. aastal käivitatud programm “Tiigrihüpe”. Idee oli lihtne, kuid revolutsiooniline: viia arvutid ja internetiühendus igasse Eesti kooli. Toonane president Lennart Meri ja haridusminister Jaak Aaviksoo olid programmi eestvedajad. Mõisteti, et digitaalse tuleviku ehitamiseks ei piisa ainult kaablite vedamisest ja masinate ostmisest, vaid vaja on luua põlvkond, kes oskab ja julgeb neid vahendeid kasutada.
Tiigrihüpe hõlmas laiaulatuslikku õpetajate koolitust, digitaalsete õppematerjalide loomist ja kogu haridussüsteemi mõtteviisi muutmist. See investeering noortesse tagas, et paarikümne aasta pärast on Eestil tööturul ja ühiskonnas tervikuna inimesed, kelle jaoks digitaalne asjaajamine on sama loomulik kui hingamine. See lõi vundamendi edasisele e-riigi eduloole, luues nii vajaliku tehnoloogilise baasi kui ka ühiskondliku aktsepteerimise ja oskusteabe.
- Tiigrihüpe lõi Eestisse tugeva IT-d väätustava kultuuri, mis andis otsese tõuke hilisemale tehnoloogiasektori ja tarkvara (nagu Skype) kiirele arengule.
- Tiigrihüpe arenes koos tehnoloogiaga. Sellele on järgnenud uuemad algatused, näiteks ProgeTiiger, mis keskendub juba varajasele robootika ja programmeerimise õppele
- Paralleelselt koolidele aitas programm internet tuua ka avalikesse raamatukogudesse. See tagas digitaalse ligipääsu ka neile, kel polnud arvutit, aidates kaasa digitaalse lõhe vähendamisele.
ID-kaart
2002. aastal kohustuslikuks kiibiga isikutunnistus ehk ID-kaart. ID-kaardi kiibile salvestati kaks sertifikaati: üks isiku tuvastamiseks (autentimiseks) ja teine digitaalse allkirja andmiseks. See oli nii tehnoloogiline kui ka juriidiline läbimurre. Eestis võrdsustati digitaalne allkiri kirjaliku allkirjaga. Ühtäkki said inimesed oma kodust lahkumata sõlmida juriidiliselt siduvaid lepinguid, siseneda internetipanka, esitada dokumente ja logida sisse riigiportaalidesse.
ID-kaart ja hiljem sellega paralleelselt arendatud Mobiil-ID ja Smart-ID andsid igale eestlasele turvalise digitaalse identiteedi, mis on olnud e-teenuste laialdase kasutuselevõtu eeldus. Ilma selleta poleks saanud teha ei e-hääletamist ega ka turvalist e-pangandust.
E-teenused
Kui tehniline baas oli loodud, hakkas e-teenuste hulk plahvatuslikult kasvama. Üks esimesi ja edukamaid oli e-maksuamet (e-MTA), mis käivitus juba 2000. aastal. Võimalus esitada tuludeklaratsioon internetis mõne minutiga muutus hetkega ülipopulaarseks, eriti kuna tulumaks tagastati elektrooniliselt vaid mõne päevaga.
Sellele järgnesid digiretsept (arst sisestab retsepti süsteemi ja patsient saab ravimi kätte apteegis vaid ID-kaarti näidates), ettevõtte registreerimine portaalis ja muidugi maailmas e-hääletamine, mida kasutati esimest korda 2005. aasta kohalikel valimistel. Tänaseks on ligi 99% Eesti avalikest teenustest kättesaadavad veebis 24/7. See on säästnud riigile ja kodanikele tohutult aega ja raha ning muutnud süsteemid läbipaistvaks ja mugavaks.
Muuhulgas on tänu digitaristule kasvanud ka veebimeelelahutuse turg, sh hasartmänguteenused, mis kasutavad turvalist digimaksete süsteemi ja ID-põhist autentimist
Hetkel kuum
Aasta | Funktsioon | |
|---|---|---|
| Tiigrihüpe | 1 996 | Arvutite ja interneti viimine koolidesse, digitaalse oskuse edendamine. |
| E-maksuamet | 2 000 | Elektrooniline tuludeklaratsioonide esitamine. |
| ID-kaart | 2 002 | Turvaline digitaalne isikutuvastus ja digiallkirjastamine. |
| Hääletamine | 2 005 | Asukohast sõltumatu elektrooniline hääletamine valimistel. |
| E-residentsus | 2 014 | Digitaalse identiteedi pakkumine välisriikide kodanikele Eestis ettevõtlusega tegelemiseks. |
E-residentsus ja tehisintellekt
Olles loonud maailma ühe arenenuma digitaalse ühiskonna oma kodanike jaoks, võeti järgmine loogiline samm: e-residentsuse programm. 2014. aastal alustatud programm pakub välismaalastele Eesti turvalist digitaalset identiteeti. See ei anna kodakondsust ega elamisluba, küll aga võimaldab see rahvusvahelistel ettevõtjatel asutada ja juhtida Euroopa Liidu ettevõtet täielikult veebipõhiselt, kasutades Eesti e-teenuseid.
See oli geniaalne samm, sest võimaldas Eestil e-riigi lahendusi eksportida ja riiki välisinvesteeringuid tuua. Nüüd on Eesti fookus liikunud tehisintellekti rakendamisele, et muuta riigiteenused veelgi tõhusemaks. Sarnaselt innovatsioonile riigis, on ka digitaalses meelelahutuses toimunud areng. Kaasaegsed hasartmänguteenused pakuvad nüüd regulatsioonidele vastavaid ja tehnoloogiliselt kaitstud lahendusi.
Miks see kõik õnnestus?
Eesti edu saladus ei peitu ainult tehnoloogias vaid kombinatsioonis mitmest erinevast tegurist. Esiteks on eestlastel poliitiline tahe arenguks, mis on kestnud ja vastu pidanud erinevate valitsuste ja erakondade plaanidele. Teiseks teguriks on avaliku ja erasektori tihe koostö, kuna paljud lahendused, näiteks e-pangandus ja ID-kaardi tarkvara, arendati välja koostöös pankade ja IT-firmadega.
Kolmandaks, rahva usaldus. Vaatamata 2007. aasta küberrünnakutele ja hilisematele ID-kaardi turvaaukudele, on eestlased oma e-riiki alati usaldanud, suuresti tänu läbipaistvusele ja turvalisusele (nagu võimalus kontrollida oma andmete kasutamist). Viimaks, taasiseseisvumise olukord andis Eestile võimaluse ehitada oma erinevad süsteemid nullist üles, ilma selleta et ta oleks pidanud võitlema aastakümnete pikkuse vananenud bürokraatia ja taristu pärandiga. See julge panus 90ndatel on aga hästi ära tasunud, muutes Eesti globaalseks digitaalsete arengute liidriks.
- Juba 90ndatel käivitatud Tiigrihüppe programm viis arvutid ja interneti koolidesse üle Eesti, luues varakult põlvkonna, kes on digitaalsete vahenditega harjunud.
- Eesti lõi varakult vajaliku seadusliku baasi, andes näiteks digitaalallkirjale juriidilise toe, mis oli e-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks hädavajalik.
- Väike rahvaarv ja kompaktne struktuur võimaldasid uusi tehnoloogilisi lahendusi ja reforme kiiremini katsetada ning üleriigiliselt kasutusele võtta kui bürokraatlikemates riikides.
Korduma kippuvad küsimused
Mis on Tiigrihüpe?
See oli 1996. aastal algatatud riiklik programm, mille eesmärk oli varustada kõik Eesti koolid arvutite ja internetiühendusega ning edendada laialdast digitaalset kirjaoskust. See pani aluse Eesti infoühiskonnale..
Mis on e-residentsus?
See on programm, mis pakub välisriikide kodanikele Eesti riigi poolt väljastatud digitaalset identiteeti. See võimaldab neil asutada ja juhtida Eestis registreeritud Euroopa Liidu ettevõtet täielikult veebi teel, kasutada Eesti e-teenuseid ja allkirjastada dokumente digitaalselt. See ei anna kodakondsust, elamisluba ega maksuresidentsust.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele