Vabadussõja ajalugu: punavägi takerdus Eestis oma vigadesse

Punaarmee rünnak tabas Eestit ajal, kui riigil puudus reaalne kaitsevägi. Alles 16. novembril oli valitsus otsustanud vabatahtlikest formeeri­da 25 000mehelise rahvaväe. Vabatahtlike mobiliseerimist alustati 21. novembril, ja kuna see ebaõnnestus, siis 29. novembril kuulutati välja sundmobilisatsioon. Tegelikult algas nii vabatahtlike kui ka sundmobilisatsioon kohtadel hiljem, Lõuna-Eestis häiris seda sakslaste võimutsemine, relvade ja varustuse puudus. Nii jäädi hiljaks, väeosad vajasid ka aega väljaõppeks. Puudulik oli sõjaväe juhtimise süsteem, alles 14. detsembril loodi operatiivstaap ja 23. detsembril määrati Johan Laidoner ülemjuhatajaks.

Kiiruga formeeritud Eesti väeosadest jooksis juba teel rindele või pärast esimesi kokkupõrkeid vaenlasega palju sõdureid laiali, taandusid ka kaitseliidu salgad. Võitlustahtele mõjusid halvasti puudulik relvastus, varustus, laskemoona nappus ja üleväsimus. Võitlejate vähesus tähendas, et rinne oli hõre ja vaenlasel oli lihtne kaitsjaid tiibadelt haarata või tungida läbi üksuste vahelt. Allesjäänud mehed kandsid väsitavat valveteenistust.