Kuni 20. sajandi esimese veerandini kasutati Baltimaade teede hooldamisel odavat lahendust – see tehti kohustuseks maaomanikele ja põllumeestele. Talurahva kasutada olnud vahendid olid lihtsad, töö aga aeganõudev ja väheefektiivne. 1926. aastal Rootsist prooviks hangitud esimesed kaks Bitvargeni teehöövlit said teerajajaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes.