Keegi ei tahtnud algul seda laket juua, kuid riknenud vein Champagne’ist muutus moeasjaks
Kunded jälestasid keelel tekkivat kihisevat tunnet ja isegi šampanja väidetav isa Dom Pérignon võitles mullide vastu. Siis aga said mulliveini maitse suhu janused inglased.
Humoristil ja kirjanikul Mark Twainil ei saanud sellest kunagi küllalt. Seelikukütt Casanova pidas seda jooki „asendamatuks abivahendiks võrgutamisel“. Vene tsaar Peeter Esimene võttis voodisse minnes kaasa lausa neli pudelit kõnealust märjukest. Kõditavate mullidega šampanja, kergemeelne jook, on iga peo kõrghetk.
Keskaegsed mungad pidid olema vagad ja hoiduma patust, ent lubaduse pidamine oli raske. Euroopas olid just mungad need, kes tootsid kõige enam veini ning kloostrite keldrid olid joovastavaid jooke täis.
Ajaloolased julgevad pärast põhjalikku uurimistööd väita, et Rooma impeeriumis toodetud veinid olid oluliselt kvaliteetsemad, mitmekülgsemad, pikema säilivusajaga ning parema maitsega, kui seni arvatud.
Napoleon ajas Euroopa riigid 19. sajandi alguses hukatuse äärele. Austria diplomaat Klemens von Metternich punus visalt rahuplaani ning see töö nõudis palju šampanjat ja kauneid daame.