Kartul sai kindla koha Euroopa söögilaudadel 16. sajandi teisel poolel. Sajandeid enne seda toituti kartulitaime mugulatest Lõuna-Ameerikas, kuhu Hispaania konkistadoorid oma maailmavallutusretkedel lõpuks jõudsid.
Iseseisvas Eestis jalad alla saanud linnaeliit ei soovinud oma söögilaual enam piirduda kartuli ja soolalihaga. Õhinal hakati proovima uudseid euroopalikke roogi ning juurutama peenemaid söögikombeid. Au sisse tõusis vitamiinirikas ja kalorivaene toit, mis aitas daamidel taljet hoida.