Siuu preeriaindiaanlaste laagrit juhtisid vanad mehed
Siuu hõimu noored pidid koosviibimistel vait olema ning kuulama lugupidavalt vanemate inimeste tarkusi. Kõik olulised otsused langetasid elukogenud mehed.
Siuude laager oli kokku pandud ning pealik Thukíha Máza ehk Raudkest (1816–1896) tegi hobuse seljas viimase ringi paigas, mis oli olnud nende talvekodu. Laagriala servas silmas ta ühte vana naist, kes istus palja maa peal, kõrval veidi toitu ja vett.
Kui siuu naistel algas menstruatsioon, isoleeriti nad meeste pilgu eest. Abielueelse seksi hirmus sidus mõni isa oma tütre jalad ööseks kokku. Naiste elu indiaanilaagris polnud just meelakkumine.
Preeriaindiaanlased teadsid sajanditepikkuse kogemuse põhjal, et pinged laagris võisid hukka saata kogu hõimu. Seetõttu rakendati varguste, mõrvade ja truudusetuse korral mõjuvaid karistusi. Vahel kustutati vaen halastusega.
19. sajandi lõpus harrastasid siuud vaimutantsu, mille abil nad lootsid preeria valgetelt tagasi võita. Ameeriklased tõlgendasid seda indiaanlaste sõjakuulutusena ja vastasid Wounded Knees relvadega.