Umbes aasta pärast looduslikku valikut kirjeldava teose ilmumist kirjutas Charles Darwin 1860. aastal oma sõbrale: “Ainuüksi paabulinnu sule nägemine teeb mind haigeks.”
Isaste paabulindude uhke saba meelitab ligi nii emaseid paabulinde kui ka röövloomi.
Foto: Corbis/All Over
Darwini püstitatud teooria järgi andsid loomade füüsilised eelised neile suurema võimaluse ellu jääda ja geenidega anti need eelised järgmisele põlvele edasi. Paabulinnu suur ja värvikas saba kujutas aga probleemi, sest isase paabulinnu silmatorkavad sabasuled ei saanud mingil moel olla eeliseks, vaid röövloomadel oli neid hoopiski hõlpsam märgata.
Kui Charles Darwin Galapágose saartele jõudis, ei suutnud ta oma silmi uskuda. Loodus oli seal aastasadu omasoodu arenenud ning taltsad linnud ja eripalgelised kilpkonnad viisid Darwini liikide päritolu jälile. Evolutsiooniteooria lükkas ümber aastatuhandeid valitsenud ebausu ja pani isegi kõige veendunumad kristlased piibli sõnas kahtlema.
1859. aastal raputas Charles Darwin britte oma teooriaga evolutsioonist ja looduslikust valikust. Darwini arusaam sellest, kuidas elusolendid on ajaloo jooksul arenenud, polnud siiski kaugeltki uus.
Kui Briti tööstuslinnades tekkisid vaeste inimeste slummid, paistis majandusteadlase Adam Smithi lubatud üldine heaolu viibivat. Rühm mõtlejaid leidis sellele seletuse: vaesus on loodusliku valiku tööriist inimkonna seas.
Raudne eesriie on langenud risti läbi Euroopa, kuulutas Winston Churchill täna 80 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides Fultoni ülikoolis peetud kuulsas kõnes.