Antiikaja linnad kihasid prostituutidest. Enamik neist elas kaitsetut elu ühiskonna põhjakihis, kuid üksikud pälvisid suurmeeste tähelepanu ning haarasid kinni võimalusest saada võimukaks ja jõukaks.
Jumalate ja inimeste pilkamine –nende sõnadega kirjeldas Kreeka-Rooma filosoof Dion Chrysostomos 2. sajandil pKr prostitutsiooni: „Bordelliomanikud viivad inimesi kokku vahekorraks, milles täielikult puudub Aphrodite sarm. See on lihahimu rahuldamine ilma vähimagi armastuseta ja ainult kasumi saamise huvides!“
Rooma linnast turvalises kauguses harrastas Rooma eliit püha seksi Venuse templi prostituutidega. See veider komme vapustas varakristlasi ja võib ajaloolased veel tänapäevalgi tülli ajada.
Iga hingetõmme tegi põrgupiina ja suremine võttis päevi. Rooma timukad kujundasid ristilöömisest nii julma karistusmeetodi, et see jahmatas isegi Rooma enda eliiti. Jeesus ei olnud kaugeltki ainus ohver.
Kui metsikuid seksistseene kujutav 3000aastane papüüruserull 19. sajandil ühe muuseumi kogudest välja ilmus, peideti see kohe uuesti ära. Dokument näitas vana Egiptuse seda külge, mida teadlased pigem eiranud oleksid.