Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Hukatud röövli lahkamine
1632. aastal palgati Rembrandt maalima rühma kirurge. Selle asemel, et lahkamist igavalt ja graafiliselt kujutada, pani ta lõuendile barokiaja meistriteose.
Tavaliselt demonstreerib lektor esmalt surnukeha siseorganeid, kuna need riknevad pärast surma kiiresti. Rembrandt otsustas kasutada nn kunstniku vabadust
ja avas kõigepealt käsivarre.
Traditsioonilised portreed ja maastikumaalid läksid kiiresti moest, kui üks vene soost maalikunstnik otsustas 20. sajandi alguses, et kunst ei pea kujutama ainult niisuguseid asju, mida me hõlpsasti ära tunneme.
Kaks aastat enne Prantsuse revolutsiooni korraldas kunstnik Élisabeth Vigée Le Brun Pariisi kunstimaailmas revolutsiooni, pannes näitusele portree, millel ta naeratas. Sellist asja polnud keegi varem teinud! Kus on selle häbi ots! See on ju inetu!