Tava pärineb keskajast. Rüütliks löömisel sai mees nii kõrge staatuse, et tal tekkis õigus ja kohustus karistada igaüht, kes tema au riivas. Mõne allika järgi kaasnes rüütliks löömisel peale mõõgaga õla puudutamise ka kinnastatud käega kerge löök näkku. See sümboliseeris viimast solvangut, millele võis mees reageerimata jätta. Alates rüütliks saamisest nõudis tema (ja rüütliseisuse) au iga solvangu eest tasumist. Kõrvakiil võrdus nüüdsest kutsega duellile, millest ei saanud ükski aumees keelduda.
Kas mõõk, rapiir või püstol? 18. ja 19. sajandi Briti härrasmehed pidid valima relva ja kaitsma oma au. Duellid polnud primitiivsed võitlused. Ranged reeglid pidid tagama, et mõlemal duellandil oleksid ellujäämiseks head väljavaated.