Vendade Grimmide muinasjutud olid algselt verised ja seksuaalse alatooniga
Õelad nõiad tegutsevad muinasjuttudes tänapäevalgi, ent kui vennad Grimmid andsid 1812. aastal välja oma esimese muinasjutukogu, voolas seal verd ojadena.
Kahel sakslasest vennal Jacob ja Wilhelm Grimmil ei olnud mingit soovi võita laste südameid. Nad uurisid keelt ja folkloori ning olid aastatega kogunud põlvest põlve suusõnal edasi antud lugusid ainult ühe eesmärgiga: säilitada Saksa rahvapärimust.
Tuhande aasta eest võis neitsilikkuse kaotus purustada naise unistused. Et ikkagi tanu alla pääseda, võtsid kavalad naised kasutusele verekaanid ja muud võtted, et läbida meeste nõutud neitsikatsed.
Kui Lääne-Euroopas kogusid hoogu nõiajahid, säilitasid Põhjamaad veel pikaks ajaks selge pea. 1668. aastal läksid siiski ka rootslased hulluks. Hüsteeriat juhtisid lapsed, kes otsisid nõidu kõikjalt, isegi omaendi emade seast.
Alates 1889. aastast räägitakse Rootsi ohvitseri ja Taani tsirkuseprintsessi traagilisest armastusest. Leitnandi lapselapselapse arvates mõrvas tema vaarisa teadlikult.