Muusikamees ja kooliõpetaja oli kõikide sõber

Pärast kooli lõpetamist suunati ta sinnasamasse naabrusesse, Kavastu kooli. Seal asutas ta kiiresti pasunakoori, mis oli nõutud esinejaks kohalikel pidudel, samuti hakkas ta näitemänge korraldama ja neid lavastama. Kavastu laulukoor sai noore ja energilise juhi käe all uue hingamise.

1906. aastal asutati tema eestvedamisel Kavastu Muusika ja Laulu Selts, neli aastat hiljem olid laulupeol nii Kavastu puhkpilliorkester kui ka mees- ja segakoor.

1918. aastal kutsus kohalik rahvas Kaasiku Haljala algkooli juhatajaks. Pärast Vabadussõja lõppu pani ta Haljalas käima pasunakoori, meeskoori ja segakoori, mis koondusid Haljala Muusika Ringiks.

Ta oli mõnda aega ka Haljala tuletõrjeühingu esimees ja kohaliku kaubatarvitajate ühisuse asutajaliige. Eesti vabariigis aga ta väga kaua õpetajana töötada ei saanud, sest puudus kutsetunnistus ning nii pidi ta 1925. aastal ameti maha panema. Veidi sai ta töötada veel Vanamõisa koolis.

1925. aastal valmis ka Kaasiku ehitatud maja Haljalas, mille ta ehitas kohaliku apteekri ostetud krundile tingimusel, et majja tuleb ka apteek.

1925-1936 toimusid Haljala meeskoori, pasunakoori ja näitemängu proovid talviti, kui tuletõrje seltsi maja oli külm, Gustav Kaasiku korteris. Õhtuti kogunesid külanoored sinna ajaviiteks pille mängima ja laulma. Kaasiku juures käis ka rohkelt abivajajaid, nad said abi palvekirjade ja lepingute koostamisel.

Gustav Kaasik oli ka laste ristijaks Haljala kodudes ja matusetalituste läbiviijaks. Ta tegi seda kõike tasuta ja oli väga lugupeetud inimene Haljalas. Tema õpetajatöö oli lõppenud 1927. aastal ja kui 1932. aastal müüdi kirikumõisa maid, ostis Gustav Kaasik järelmaksuga 40 ha maad ja temast sai talupidaja.

Kaua ta aga talumees olla ei saanud, sest haigestus tuberkuloosi ja suri 4. septembril 1936.

Armastatud mehe matused 10. septembril (mis oli tööpäev) kujunesid väga rahvarohkeks, matuserongkäik ulatus kirikust kalmistuni. Matustel mängis neli pasunakoori, mis koosnesid valdavalt Gustav kaasiku õpilastest, kusjuures vanim neist, Kavastu orkester, mängis vaid Kaasiku enda kirjutatud leinamarsse.

1977. aastal avati tollase Viru kolhoosi eestvõttel Gustav Kaasiku haual mälestuskivi. Tema tütar Aino oli tunnustatud kodu-uurija ja nimetati 2007. aastal Haljala valla aukodanikuks.